
Lunastasin Tamuri uue raamatu eile õhtul kaupmehe käest. Alul oli plaan linnapeale seiklema jääda aga miski nagu kiskus kodupoole. Sinna kõhutunde sunnil suundusingi.
Ei tulnud pettuda, sest kui koos hää Kaukaasia veini ja Põhjamere punase kalaga väärt teose teist osa manustama hakkasin avastasingi end peagi keset variseva impeeriumi ühe provintsi villat patriitsi muredele seiklustele ja naudinguile kaasa elamas.
Siiamaani oskan ainult soovitada. Nokkida võiks pisiasjade kallal aga ega me kanad ole.. parem naudime terviku pakutavat!
Tamur hoiab teiseski osas ausat ja otsest joont, mis pitshingelistel põhja alt võib lüüa. Aga viimased lugegu härripotterit.
Sukeldun tagasi köitvaimasse rahvasterännuaega pakkuvasse raamatusse, mida seni oma teel kohanud olen.
Tulge kaa!